Kohe kui sellest teada sain tõmbasin Perthi poole tuld, et Mihklit haiglasse vaatama minna. Haiglasse minna oli päris jube, set ta telefonis ütles et nägu on katki ja värki, õnneks nii hull asi ei olnud. Raske oli isegi rääkida, sest selline kohuav asi oli juhtnud. Jätsin talle arvuti et tal natuke vähem igavam oleks ja hakkasin veits asju uurima..
Täna toodi Kaarel ka linna ja käisin teda haigla 0 korrusel külastamas ja pidin ta tuvastama. See oli ikka väga raske, pisar tuli silma ükskõik kuidas seda vältisin. Õnneks olid sealsed töötajad abivalmid nagu igalpool Austraalias ja said aru kõigest.
Külastasin ka matusekorraldusfirmat et Kaarli emale natuke infot saada ja seal töötajad olid ikka nagu emad, läheks kasvõi tagasi niisama juttu rääkima nendega..
Kurb asi juhtus aga sinna ei saa midagi teha, Kaarlit enam tagasi ei saa tuua.. Kuid iga kurva sündmuse juures tuleb ka enda peale mõelda ja pean homme tööle tagasi minema, kuna töö tahab tegemist. Loodan et Mihkel hakkama saab, pean muidugi tema farmist veel läbi käima et ta rahakotid ja asjad linna saatma. Pole tal ju midagi...
R.I.P Kaarel
2 comments:
hei Toomas!
tõesti on juhtunud väga kurb sõndmus. Mulle saatis ema sõnumi, et selline asi on juhtunud. See oli veel reede ja olin just valmistumas peole minema. Kuid mis pidu sa saad panna sellises olukorras. Ja kõige hullem oli teadmatus, et mis on juhtunud ja kuidas jne. Nagu sa tead olen ma soomes(aasta saab täis kohe) ja oleks hea ikka kui sa informeeriks meid. PS! suht tihti loen su lookesi siinses blogis;)
Tervitades Priit Pikkpõld.
Heips!
Ka minul lõi see uudis jalad nõrgaks ja tänase päevani avastan end mitmel korral selle peale sügavalt mõtlemast.
Aga tegelikult tahtsin öelda, et Sinu tegusid lugedes tekkis mul niivõrd suur tänutunne Sinu vastu, et ei saa seda avaldamata jätta. Sa justkui esindad seal Meid kõiki-kellele see õnnetus hinge läks ja kes ei saa siit kaugelt teha, mida Sina tegid/teed.
Aitäh, Toomas!
Post a Comment