Hommikul ärkan, nagu tavaliselt oma suures voodis, tuuma peavaluga, marko uksele kolkimise peale.Egas midagi, viimane törts und veel vilistada ja ärgata vaja kuna ees ootab LONG WEEKEND`s TRIP TOESPERANCE. Autode käivitamine aga ei ole väga lihtne, eriti kui kogu kaader on eelmisel õhtul küvasti üle joonud, nii ei jäänud muud üle kui oodata ja ise ka vähe ringi poterdada ja vaadata et midagi tähtsat maha ei jääks. Lõpuks süttisid autodel tolmused tagurdamis tuled ja sõit võis alata. Esimene peatus nõudis peatamist pärnakate maja ees, et seal rahvas üles ajada ja kui keegi kaasa tahab tulla sis peale võtta.Läks aega miss läks, aga peale grupipilti maja ees istusid kõik masinatesse ja märkamatult olime läbinudesimesed kilomeetrid. Õnneks olin lahti saanud oma mõistust hävitavast peavalust, seda kõike tännu ühele
soojale õllele:d Esimene peatus-Ravestrophi tanklas sisaldas lihtsat näksi ja coca colat-kõigil vist:DJärgmise peatumise leppisime kokku enda kursilt 50 kilomeerit lõunasse, mere äärde, Hopetouni. Teel Houpetouni, suutsi Marko korraks minu õhutamisel lubatud 110 kmh asemel 125-ga sõita ja sai 150 doltsi trahvi, jama raisk.. Tore linnake on houptoun ,külastasime seal ainult paadisilda, baari ja poodi et teha pilte, osta õllet ja süüa:D Tagasiteel oma õigele
kursile jäi Andreile väga silma üks küngas, mille suunas keerati autoroolid. Kitsas ja käänuline tee viis meidläbi põõsaste ja orgude, mööda kaamelitest ja järvest kuni Lõuna Ookeanini äärde välja. olime jõudnud väga ilusasse kahe kalju vahelisse randa. Lained olid suured ja kiired, agressiivsed, tirisid meid sinna kuhu me ealeskiei lootnud sattuda. Peale suplust kohustuslik rannal istumine ja tagasi maanteele...
...Esperance Shire-teesilt mis andis märku, et me hakkkame kohale jõudma, ja kaua aega ei läinudki. Esimene peatus Esperance`i bottle shop...jälle...Seejärel Tourist Coastal Drive`ile. Võrratu vaatepilt. Käänulised teed, naguOtepääle sõidaks, ainult et vasakule jääb sinust Ookean ja kõrge liivakalju, vasakule mäed, millel kasvab tihepõõsastik, nagu sammal. Ühel nendest paljudest teeäärde jäävatest parklatest peatusime ja läksime liivajärsakust
alla randa. Otsisime kivide vahelt krabisid ja nautisime vaadet. Minu jaoks oli äge, et piki rannajoont vaadateshaihtub rand kui liivajärsak lihtsalt veeauru sisse, mida lainetest ikka mõnusalt üles ajab. Mingil hetkel suutis Valf, üks pärankas natuke nalja teha. ta proovis selles kõrgest liivajärsakust alla sõita, mööda väkitsast rada, mida mööda atv-d ja 4x4´d möllavad. Aga temal oli ju tavaline auto. Kinni ta loomulikult jäi kõikide ülejäänute kohustus oli nüüd ta selles räigest järsakust üles lükata. Mina ei uskunud et me seda suudame, aga siiski,saime hakkama. Sõitsime veel mööda coastal drive`i ja vaatasime päikese loojangut. 9 kutti ja Kairit.
Nüüd oli vaja meil peavarju otsima hakata, kell oli kül palju kuid siiski kõik olid kindlad et mingi koha ikka leiame. 2 hostelit neljast langesid välja, ja viimane neljas oli liiga kallis, kõne YHA hostlisse ja olidki kohad kümnele olemas. Viimased 10 kohta. Vedas? Admin ütles korraga et see ei ole peo pidamis koht, siin on väiksed lapsed.Algul plaanisimegi minna parklasse veel tsillima kuid ei viitsinud, seega tulli 22 voodiga toas hakkama saada. Viinad keerati lahti ja nii me olime. Andrei ja Valg tegid kiiruse peale joomis, see kes kaotab pidi varem merest püütud krabi
ära sööma-elusalt. Väga pingeline joomine oli, niiet lõpuotsuseks jäi viik. äge pärast korraldati ka veel kätelkäimise võistlus, sest krabi raisku ei tahetud kuidagi lasta. Selle tulemusena kaotajat ei selgitatud.Mina ei jõudnud enam ära oodata kuna keegi seda krabi sõõma hakkab ja läksin ära magama. Hommikul kuulsin, ja nägin videolt, et see söödigi ära, taustalt oli kuulda kuidas Mihkel ütles, päris hea krabi on.:DPärast hommikusööki red roostersist googeldasin uue ranna kuhu minna-Whylie Bay. Väga äge oli see et siin rannas liiva peal sõitmisevastu pole kellegil midagi. sõitsime mööda liivajoont mõned kilomeetrid kuni jõudsime ilusa vee ja lainega randa.
Ei olnud hetke kui kellegil poleks õllet näpus. Väga palju joodi seal selle 4 tunni jooksul ja päris palju juhtus ka. Mind hammustas 3 korda mingi imepärane loom. Sain selle kõhu pealt kätte ja tundsin et tal oli teokarp seljas ja jalad all. Neid kutsutakse Crazy Crab`ideks, sest nad on llihtsalt hullud, teokarp ja näpitsad ja jalad. Valus sai igaljuhul, Mihklit otsustas ta aga nibust näksata-aiiiii. Jõudsime ka autoga natuke rallitada valgel liival, jamiiiiiis, ei kohe
kindlasti ei roni ma auto katusele purjus peaga kui rannas hakkatakse Donateid tegema:D Andreika kukkus nii valusalt et hing oli kinni ja 2 päeva juba hoiab ribidest kinni-ull pää palju vaiva. Rannast lahkudes sõitsime täiesti vee ääre peal, vahel ka vees nii umbes 90-100 kmh. Väga lahe, kirjeldamatu tunne.
Tagasiteel tegime mitu peatust ja laulsime Terminaatori Juulikuu lund. Vinge. See ei olnud aga vinge, et terve keha, eriti näguoli päiksest ära põlenud, ja väga sitt tunne oli.. Enne magamaminekut külm duss, ja oligi otsas meie Esperance...
No comments:
Post a Comment